Oct
4
Ellujäämisõppused 4985m kõrgusel
Kriminaalselt kaua pole jõudnud siia sissekandeid kirjutada. Viimased nädalad on olnud väga teguderohked. Tundub nagu oleks kogu töökoormus septembri peale lükatud ning nüüd vaja selle kõigega toime tulla. Oleme lõpetamas õppekava “Mrembo” (suahili k - ilus) programmi jaoks, mis mõeldud tütarlaste eneseteadlikkuse tõstmiseks ning erinevate teemade käsitlemiseks (hiv, varajane rasedus, seksuaalvägivald jmt). Üritame kuidagi otsi kokku tõmmata ka Vijana Amani Pamojat puudutava filmijupiga. Õigemini üks VAPi liige on vaikselt lindistanud siin midagi, nüüd vaja veel üht-teist filmida ning kokku lõigata. Lõikamiseks nähtavasti aega ei jää, kuid üritan, kui aega leian, väikese workshopi teha monteerimise teemal. Kentsakas, kuidas üsna tähtsusetust reast minu profiilis on saanud üsna keskne osa siin Keenias.
Eilse seisuga sai käidud ära Mount Kenya mäe otsas. Küll mitte kõige kõrgema tipu peal (Batian, 5199m), vaid Lenana, 4985m. Teel sinna komistasime ööpimeduses pühvlikarja otsa. Pühvlid pole teadupärast just kõige sõbralikumad loomad. Kauplesime ennast rahvusparki pea poolevõrra odavamalt sisse. Keenias on peaaegu kõik läbiräägitav. Matkasime ilma igasuguse giidi või kandjata. Kaks valget, kaart ja kompass. Mäel kohtasime minimaalselt inimesi (ühtedeks kohatavateks olid kaks valget ning nende teenijaskond kandjate ja kokkade ja giidi näol. “Believe me, going down is so easy,” ütles sportliku välimusega matkaja, endal kanda ainult joogipudel ja jalutuskepid) ning viimasel päeval hommikusöögiks vajamineva tee saime kohaliku metsavalvuri käest. Tõesti, kui Nairobist välja saad, näed ja kohtad inimesi, kes on abivalmid ning ei küsi iga liigutuse eest raha. Ainult sinipärdikud on väga huvitatud kõige söödava ja kaasaskantava omastamisest. Nüüd parandan jalgu ja üritan kõndimises seda va meeldivat osa leida.
Eilse seisuga sai käidud ära Mount Kenya mäe otsas. Küll mitte kõige kõrgema tipu peal (Batian, 5199m), vaid Lenana, 4985m. Teel sinna komistasime ööpimeduses pühvlikarja otsa. Pühvlid pole teadupärast just kõige sõbralikumad loomad. Kauplesime ennast rahvusparki pea poolevõrra odavamalt sisse. Keenias on peaaegu kõik läbiräägitav. Matkasime ilma igasuguse giidi või kandjata. Kaks valget, kaart ja kompass. Mäel kohtasime minimaalselt inimesi (ühtedeks kohatavateks olid kaks valget ning nende teenijaskond kandjate ja kokkade ja giidi näol. “Believe me, going down is so easy,” ütles sportliku välimusega matkaja, endal kanda ainult joogipudel ja jalutuskepid) ning viimasel päeval hommikusöögiks vajamineva tee saime kohaliku metsavalvuri käest. Tõesti, kui Nairobist välja saad, näed ja kohtad inimesi, kes on abivalmid ning ei küsi iga liigutuse eest raha. Ainult sinipärdikud on väga huvitatud kõige söödava ja kaasaskantava omastamisest. Nüüd parandan jalgu ja üritan kõndimises seda va meeldivat osa leida.