Ülehinnatud malaaria
Laupäev oli Vijana Amani Pamoja jaoks suur päev, kuivõrd toimus nende teine igaaastane Kick n Test turniir. Tegemist on suure üritusega, mille planeerimisega tegelevad inimesed terve aasta. Peamine mure on loomulikult sponsorite leidmine. Suurimad toetajad olid eelpoolmainitud Football for Hope ning Deutsche Gesellschaft für Technische Zusammenarbeit (GTZ). GTZ on sakslaste hiiglaslik organisatsioon, mis tegeleb arenguabiga riikides üle maailma. Kuivõrd tegu on valitsusele kuuluva organisatsiooniga, siis on paraku ka paljud otsused üsna politiseeritud. Laias laastus on tegu mõjuvõimsa organisatsiooniga, millest saavad kasu väga paljud MTÜ-d üle maailma, nende seas ka VAP. Jalgpalliväljaku äärde pandi üles telgid, muu hulgas ka tuberkuloosi skriinimiseks ja HIV testimiseks ning nõustamiseks. Toimus jalgpalliturniir 16 võistkonna vahel. Pärast mängu viisime mina ja Lukas, mu sakslasest tandemikaaslane, läbi mõlema meeskonna seas küsitluse nii tuberkuloosi kui HIV teemal. Vabal ajal oli võimalik käia osalejatel testida ennast tuberkuloosi suhtes ning teha HIV kiirtesti, millele eelnes muidugi ka nõustamine. 
Üritus oli väga edukas. Esialgsete andmete järgi käis kõikidest osalejatest 104 inimest ennast tuberkuloosi suhtes kontrollimas ning sama suur arv oli ka HIV testi tegijaid. Iva on selles, et VCT kontoreid on Nairobis linna peal laiali terve hunnik, kuid keegi ei käi seal. Inimesed ei tule selle peale, et ennast niisama testima minna. Neid peab selleks võimestama, motiveerima. Nii seisavadki enamik HIV kabinette Nairobis tühjalt. Seega selline kõrgendatud huvi HIV testi suhtes tegi kõigile palju rõõmu. 
See oli esimene päev, kus meile jagati väikesed ülesanded. Tundsin ennast isegi natukese kasulikuna noorte peal küsitlusi läbi viies. Kohati, kui tegu oli natuke asotsiaalsemate või väga noortega, tekkis pisuke keelebarjäär, kuid üldiselt sujus kõik tõrgedeta. Vastasin ka nii mõnegi eksinud lambukese küsimusele. Kogu üritus andis üsna tugeva emotsionaalse laengu. Üritasin kogu päeva ka kuidagi filmilindile jäädvustada, mistõttu piltide tegemiseks ei jäänud eriti aega. 
Otsisin endale ka ohvri, kes oli nõus minu ees oma HIV testi läbi viima. Tulemus oli negatiivne, mille peale nooruk coca-cola pudeli järele haaras ning selle oma valgete hammastega lahti kangutas.
Tore oli rääkida ka Edwardiga, kes oli sealtsamast pärit, kes mängis meetripikkusena sealsamal väljakul paljajalu jalgpalli, kes nüüdseks on USAs, kes õpib füsioteraapiat ülikoolis. Iga päev kohtab huvitavaid inimesi, kes on läbi käinud täiesti uskumatuid teid.
Üldiselt oli üheaegselt kurb ja üllatav vaadata, mille kõigega inimesed jalgpalli mängivad. Õnnelikematel olid jalas spetsiaalsed jalgpallikingad samal ajal, kui nii mõnigi mängis kas paljajalu või oli ühes jalas jalats või oli ühes jalas jalgpalliking ning teises tavaline plätu. See ei seganud kedagi mängu nautimast ning lõbutsemast. Jalgpalliväljak oli kõike muud kui ilus roheline tasane muruväli. Iga liigutus väljal paiskas õhku hunniku tolmu, mis, olles ise seda kogenud, on siin kuidagi eriti peenike ja nägemist häiriv. Palju oli näha ka palle, mis olid kokku keeratud kättejuhtuvast prahist. Samas ei ole inimesed oma vaesusest nii löödud kui võiks arvata. Nad on täiesti võimelised selle peale naljagi heitma, nagu tegid kaks poissi, kes nõudsid naerdes, et ma oma filmimasinaga näitaks ülejäänud maailmale, kui vaeselt ja halbades tingimustes nad jalgpalli mängima peavad. Üritan homme poest vajalikku jubina leida ning oma materjali arvutisse tirida.
Täna mängisime kohalikega lennujaama hädamaandumise välja peal jalgpalli. Peaks mainima, et kogu selle kamba võiks vabalt kuhugi koondisesse kupatada. Igal pühapäeval koguneb hiiglaslik kari nimetatud väljale. Väravad improviseeritakse kättejuhtuvast prahist, mida siin, ja seal eriti, jagub ohtralt. Mängijaid oli nii keenia kui ka somaalia päritolu. Tõenäoliselt oli neid mujaltki. Igatahes oli väga meeleolukas. Lukase pudel joodi väljaku ääres kiiresti tühjaks ning seda käidi korduvalt kusagil kahtlases müüri taga olevas majas täitmas. Kandi välimus jäi kuhugi slumi ja äärelinna vahele. Kraanivesi on siin Nairobis täiesti joodav. Üsna kindlalt jääb see alla ükskõik missuguse eesti kraani veele ning ei vasta euronõuetele. Sellest hoolimata olen seda siin esimesest päevast alates joonud ja olen täiesi elus. Ma pole kunagi eriline pudelivee austaja olnud ega saagi ausalt öeldes aru, miks inimesed on nõus oma veenatukese eest 2000x kõrgemat hinda maksma. Võileiva eest ei ole keegi nõus 2000x rohkem maksma.
Siin olles ja elades saab iga päevaga üha enam aru, kui valed on kõiksugused oletused ja arvamused elust siin all. Üheks suuremaks üllatuseks on muidugi malaaria, millest räägitakse kui katkust, ja korrutatakse, kui oluline on ikka rohtu võtta ja ennast pidevalt kõiksugu vahenditega sisse määrida. Kohalikega rääkides saab asjast hoopis teise pildi. Üldiselt ei ole tegemist millegi erilisega. Paha hakkab, siis lähed teed malaaria testi ära ning vajadusel võtad rohtu. Pidev tableti neelamine ja muretsemine on täiesti ülearused. Mina olen näiteks sääskede poolt täiesti ära näritud. Loomulikult on siin Nairobis sääski vähem ning arstiabi vajadusel lähedal. Sellega peab muidugi arvestama.
