Edgar Keenias

Põhiseaduse referendum - tehtud!

Täna oli Keenias põhiseaduse referendum. Eelmise, 2005. aastal toimunud põhiseaduse referendumi tulemusena uut põhiseadust vastu ei võetud. Nüüd, 2010 üritati uuesti. Seegi aasta on palju “YES” ja palju “NO” pooldajaid. Põhilisteks vastuargumentideks on abordi seadustamine, mis kristlastele absoluutselt ei meeldi, olgugi et uus põhiseadus lubab abordi vaid teatud tingimustel ja Keenia rannikualadel moslemitel omad seadused (varastad, siis käsi maha jmt), mis ammu aega tagasi olid eelduseks Keeniale rannikualade, mis varasemalt araablastele kuulusid, saamiseks.

Käisime mööda linna ringi lootes näha pikkasid järjekordi, rüselust või muud ebaharilikku. Paraku oli kogu hääletamisprotsess rahumeelne, organiseeritud ja väga tsiviilne. Paljudes hääletusjaoskondades kogunesid inimesed juba tunde enne jaoskonna avamist hommikupimeduses ukse taha.

Suureks probleemiks kujunes paljude inimeste teadmatus referendumi toimumisest. Piirkondades, kus pole elektrit (neid on siin, teadagi, rohkem kui väga palju), tuleb loota teistele meediumitele. Paraku lugeda ja kirjutada oskab keenialastest tubli 85%, mistõttu ülejäänud 15% vajab jällegi teisi vahendeid asjadega kursis olemiseks. Hääletamise protsessile aitab muidugi lugemisoskus tublisti kaasa, sest “Yes” või “No” või paberi täitmise juhend üleüldiselt eeldab tähtedest arusaamist. Ja muidugi on vaja jaoskonda kohale jõuda, kuid tugevad vihmad Elgoni piirkonnas (Lääne-Keenia) muudavad liiklemise praktiliselt võimatuks. Paljud on juba tublisti enne hääletamisepäeva kodust liikuma hakanud, kuid seda mitte hääletamiseks, vaid evakueerimiseks. Nimelt kardavad paljud Rift Valley piirkonna elanikud vägivallalainet ja jätavad oma kodud juba eos maha. Seega on kokkuvõttes üsna keeruline siin seda põhiseadust vastuvõtta või maha hääletada. Pealegi ega enamik keenialasi seda dokumenti lugenud polegi, mistõttu tuginetakse pigem meedias kajastatule ning sellele, mida keegi peab tähtsaks välja öelda.
Seniks on teada vaid see, et referendumist osavõtjate hulk oli võrdlemisi kõrge. Nüüd jääb vaid oodata tulemusi ja loomulikult seda, mis saama hakkab. Kardetakse järjekordset sõgedat vägivallalainet ning tapmisi. Presidendivalimiste aegu kaotasid kohalikud aru umbes nädal pärast hääletamist, 5 minutit pärast tulemuste avalikustamist, mistõttu kahtlustatakse, et see oli kellegi organiseeritud.

Selleks, et takistada kodanikku üle ühe korra hääletamast, värvitakse lilla tindiga ära neil vasaku käe V sõrme küüs või mõni muu osa käest. Märk olla näha veel kuu aega pärast hääletamist. Seega on Keenia valitsus välja tulnud ülimalt efektiivse vahendiga oma kodanikke terveks kuuks hääletamisest hoidmiseks.

Jambo!

Siin Ida-Aafrika pealinna lennujaama külastajate massis seistes ei jõua oma enese nahavärvi peale mõeldagi, kuivõrd siia on saabunud inimesi pea igast maailma nurgast. Tõsi, valgeid turiste, kes kuni Amsterdamini lennujaama ootesaale niivõrd ülekaalukalt domineerisid,on hirmutavalt väheseks jäänud. Ootame kõik koos viisajärjekorras.

“Jambo, welcome to Kenya,” lausub lühike must mees mu ees ning ulatab sooja naeratuse saatel oma väikse käe. Üsna ebalevalt astun härrasega kontakti. Esialgu tundub, et tegu on järjekordse nairöövimisega, kuid kui mees mu pimeda nurgataguse asemel poole lühema järjekorrani juhatab, olen talle siiralt tänulik. Kuna sõna “töö”, olgu see siis vabatahtlik või mitte, kenasti kõiksugu ebavajalikke bürokraatlikke sekeldusi maksude ja paberite kujul kaela toob, olen oma viisataotluses seda ka vältinud - reisipõhjuseks olen kõikides paberites märkinud turismi.

Pagasit oodates tuleb too sama härrasmees minu poole juba suure käruga ning pärib, mida ja kui palju mul on. Saan oma pagasi kiirelt kätte ning ühtlasi ka aru, milleni see personaalne lähenemine Jomo Kenyatta lennujaamas viib. 500 bobi üle on mees äärmiselt õnnelik.

Lennujaama parklas kohtan vastvõtva organisatsiooni kontaktisikut Enoucet. Pikk laia nina ja rõõmsa ilmega noor mees, kes juhatab mu parklasse. Mõningase otsimise tulemusena leiame üles auto, mis meid ootab, ja terve Enouce perekonna selle tagaistmel - naine, laps ja teenija. Sõit öömajani, millest saab mu kodu järgnevaks nädalaks ajaks, võib alata.

Liiklus on kõike muud kui reguleeritud. Peale selle, et kõik autod enam-vähem tee peal sõidavad, on kõik ülejäänu pehmelt öeldes metsik. Augud, millesse upub ära pool autot, panevad mind mõtlema üksikutele naljakatele seikadele, kus väikeses konarluses tees oma sõidumasina rehvi lõhkunud linnakodanikud raevunult Tallinnalt kompensatsiooni nõuavad ning kibestunult end linna elanike registrist välja kirjutavad.

On õhtu. See tähendab, et kogu ümbritsev on mattunud musta öösse. Tee lennujaamast mu ajutisse elamisse pole küll pikk, kuid kuivõrd teed on meeletult üleautostatud, edeneb vana Toyota juhi püüdlustest hoolimata väga aeglaselt. Tee läheb läbi Nairobi äärelinna. Igal pool on näha inimesi pimeduses kuhugi minemas, kandelambi valguses müüvad vanad naised tee ääres suitsu, mõni noormees pakub õunu, mõni sokke. Meie mõistes maju - telliskivist ja akende-ustega - on väga üksikuid. Teeäärseid piiravad pigem vineerist ja plekist ehitised. Siin-seal on näha kanakuute, vanamööbliärisid, katkiseid autosid. Tänavatel toimub vilgas elu. Vaikselt meenuvad õpetussõnad “Do not go out at night, it’s dangerous”. Esmamulje Keeniast on segatud hirmust, põnevusest ja kurbusest.

Keerame kõrvaltänavasse ning pargime auto pimedasse hoovi. Õhk on soe ja taamalt ööklubist kostab vali muusika. Tunnen kerget piinlikkust, kui alustame pakiruumist mu väga mitme koti mahalaadimist. Kardan, et mul pole sülearvutiga siin midagi teha. Ei tea, kas saan oma telefoni laadima panna?

Korter on viisakas. Üks elutuba, kaks magamistuba, köök, pesemisruum ja vesiklosett. Ei mingit hütti ja muldpõrandat. Täiesti tavaline korter oma lõunamaiste erisustega, kuid suures plaanis on see samasugune kui meil põhjas. Õhtustame kõik koos elutoas. Söögiks on vürtsine riis, kuid enne seda langetame pead ning pereema loeb palve. Meie mõistes on tegu plohviga. Portsjon on üüratu, kuid mahub siiski hädavaevu lennukitoidu kõrvale ära. Aeg-ajalt sääski endalt eemale peletades jõuab õhtusöök lõpule. Joon ära traditsioonilise chai, võtan ühe külma dušši ning poen magamiskotiga moskiitovõrgu kaitsvasse rüppe. Uinumise taustaks mängib vali muusika aknataga asetsevast ööklubist.