Do you have rainforests in Germany?
Kuivõrd Keenias on praegu koolivaheaeg ning õpilastel sai kool see nädal otsa, ei viinud VAP läbi erilisi tegevusi lastega. Selmet niisama Nairobis istuda ja heitgaasiga ebatervistavat inhalatsiooni nautida, otsustasime Lukasega keskkonda vahetada ning külastada Kakamega vihmametsa. See osutus igati õnnestunud ürituseks. Kakamega linnakeses tutvusime kohalikega, kes ilma pikema sissejuhatuseta meid marihuanaga kostitada tahtsid. Jätsime selle mõneks teiseks korraks. 
Kakamega vihmametsaga on küll nii, et sinna lõunapoolsesse otsa minek osutus väikeseks pettumuseks. Koht ise on väga lummav ning KEEP (Kakamega Environmental Education Program) tutvustab uudishimutsejatele nii metsa kui ka liblikaid. Seda kõike muidugi raha eest. Iseenesest on see natuke tüütu, et ei saa rääkida mitte ühegi kohalikuga ilma, et sellega ei kaasneks väljaminekuid. Kakamega lõunapoolne vihmamets on paraku sekundaarne vihmamets, mis tähendab, et see on korra maha võetud, põlluks ümberkohandatud ning seejärel uuesti istutatud. Primaarset vihmametsa leidub selles osas muidugi ka. Põhjapoolne osa Kakamega vihmametsast kujutab endast natuke suuremaid väljaminekuid, kuid see-eest saab näha päris primaarset vihmametsa. Kohustuslikus korras palgatud giid, kes meile metsa näitas, oma botaaniliste ja bioloogiaalaste teadmistega üleüldse eriti ei hiilanud. Kuigi ta olevat koolitatud professionaal ning olevat asjadega kursis, küsib ta siiski vahetult enne tuuri lõppu mu tandemikaaslaselt Lukaselt “Do you have rainforests in Germany?” Otsustasime jootraha onule mitte jätta, kuna tema kohustuslik palkamine oli juba niigi kallis. See oli ka tõenäoliselt põhjuseks järgnevatele sündmustele. Nimelt oli meie vannituppa ennast sisse seadnud hiiglaslik herilaste koloonia. Samal ajal kui ma neid aknast välja ja teise ilma saata üritasin, nägin õues 5 minutiks omapäi jäetud Lukast, kes paljajalu murul joostes seisatas ning armutult oma vasakut jalga sandaaliga vasardama hakkas. Selgus, et teda oli rünnanud safari sipelgate koloonia, kelle liikmeid oli sakslase ihust paljakäsi võimatu eemaldada. Ning hiljem õues chapatit hommikusöögiks võttes lähenes meile üks sinipärdik, kes esialgu tundus üsna tagasihoidlik. Lukas küll arvas, et pole mõtet teda provotseerida, kui ma oma chapatit edasi sõin, kuid hetk hiljem olin oma hommikusöögist ilma. Tõenäoliselt oli giid oma pettumuse märgiks ässitanud meie vastu kogu elava looduse.
Kisumusse sõites oleksin matatus peaaegu kaela murdnud, kui pea ees vastu sõiduki lage lendasin pärast valesti valetud sõidukiirusega väikesest konarlusest tees läbi sõitsime. Kisumus juhtus aga midagi erakordset! Esimest korda kogu oma siin oldud aja jooksul kõnetas mind tänaval mees, kes ei soovinudki minult raha, vaid teatas, et sõitis minuga ühes matatus ning läheb nüüd Nairobisse ja soovis mulle “Good luck!” Olin liigutatud, sest üldiselt keegi siin valget meest tasuta tänaval ei kõneta.
Elu Nairobis läheb endist viisi. Juba nädal aega elame ilma veeta, kuid see-eest on meil elekter, mida samuti alati ei jätku. Tuleb rahul olla. Uudistest näeb üha teravamaid “Yes” ja “No” demonstratsioone. Kolme päeva pärastselgub, kas Keenia saab uue põhiseaduse või ei.
