Verised naised ja matatud - Nairobi ühistransport
Viimased päevad on olnud veidi ebaproduktiivsed, kuivõrd olen enamuse oma ajast kulutanud internetist vajalike failide kättesaamiseks, et oleks lõpuks võimalik ühendada kaamera ja arvuti. Kogu internetiga seonduv on siin, teadagi, üsna ebakindel. Seega olen tühjaks laadinud oma telefoni krediidi, istunud pool päeva küberkohvikutes, mis on siin väga populaarsed, kuid tulemust pole siiani. Samas käisime ka oma esimeses koolitunnis VAP-ga, mis jättis väga sügava ja professionaalse mulje. Need inimesed oskavad väga hästi inimestega tööd teha. Tundub, et lastele jääb õht-teist ka kõrvade vahele. Antud juhul oli tegu üsna väikeste lastega. Erinevate vanusegruppide jaoks on neil ka erinevad õppekavad, tegevused. Antud päeval õpetati lastele keskendumist ning seda, et ainus viis öelda, kas inimene on HIV-positiivne on VCT, mis, mulle tundub, neile üsna selgeks ka sai.
Oleme tasapisi harjutanud ühistranspordiga sõitmist. Seni oleme suutnud üsna viisakalt toime tulla. Korra sõitsime oma peatusest mööda, kuid helde bussijuht tõi meid pärast oma marsruudi lõpetamist bussiga siiski ukse ette ära. Matatud, mis mulle isiklikult väga meeldivad, poleks sellist asja teinud. Tõenäoliselt oleks läinud vastupidi. Näiteks eelmine aasta, rääkis meie sõber Cera, otsustas matatu kollektiiv reisijad järgmise peatuse asemel viia linnast välja metsa. Reisijaid peksti, vabastati neid mobiilidest, rahast ja jalanõudest. Verised naised nutsid ja mehed olid niisama verised. Eile öösel koju sõites oli üks matatu ennast kenasti põiki keset teed jätnud ning kaks musta tegid näo nagu üritaksid seda mikrobussi lükata kuhugi. Tegelikult ootas kogu seltskond, et mõni auto seisma jääks ning nad neid samuti väärisesemetest ja vähem väärisesemetest vabastada saaksid. Samas kui me Lukasega pimedas mööda Nairobi äärelinna seiklesime, olid kõik väga sõbralikud ning juhendasid meid kodupaigast Komarocki, kuhu pidime jõudma. Pole päris must ja valge see elu siin.
Oleme vahepeal Lukasega harjutanud oma kauplemisoskusi. See tuleb siin suuresti kasuks. Leidsime, et kahekesi on kaupmeeste vastu hea töötada - üks “tahab osta”, kuid teine töötab vastu ning pakub hinda alla ja üritab ostjat poest välja saada. Nii saime näiteks 2000 pakkumise 128 peale. Siinne kauplemine on väga subjektiivne, hinnad on täiesti seinast seina. Kui hind pole numbriga fikseeritud kusagil, võib vabalt kaubelda ning tõenäoliselt on esialgne küsitud hind vähemalt 10x kõrgem mzungu puhul. Tänavalt grillvorsti või keedumaisi ostes ei hakka õnneks keegi nöörima.
