Nairobbery
Külastasime Enoucega kooli, kus möödusid ta algkooli aastad. Külakool, nagu nad siin Keenias ikka on. Kui Edgar ja Enouce koolimajja jõudsid, olid tunnid juba alanud. Rääkisime kooli direktoriga, kuidas siin viimastel aastatel kõik kiiresti arenenud on riigi, vanemate ja doonorite rahadega. Riik ei paista palju panustavat, kuivõrd rohkem loodetakse ikkagi lastevanemate rahadele. Veel aasta tagasi käisid külamehed oma lehmade, kitsede ja vankritega üle kooli õue just nagu poleks tegu kooli, vaid pigem turuga. Väikese lisaraha eest saadi koolile traataed ümber ning värav ette. Õpetajad on rõõmsad nähes võõraid nägusid. Ootamatult viiakse meid ühte klassiruumi, kus on parasjagu käimas järjekordne koolitund. Klass tõuseb ning me tutvustame ennast. Kui Enouce küsib klassi käest “Who wants to become a doctor?” tõstab kogu 30-pealine klass käed. Kõik tahavad arstiks saada. Tore viis laste motivatsiooni tõstmiseks. Järsku kõlab kell ning lapsed jooksevad kõik mzungut tervitama. “How are you?” on kõigil justkui ema piimaga kaasa antud. Nagu ma arvasin, piiratakse mind uudishimutsevate laste poolt sisse.
Käime ka korra turul, kasutades selleks populaarset liikumisvahendit boda-boda’t. See on nagu väike takso, kuid kas jalgratta või mootorratta kujul. Me kasutame mootorratast, mis pööraselt mööda külavaheteed suurte kivide peal kihutab, mägede peal välja surra ähvardab ning kurvides just kõige suuremat kindlust ei näita. 50-60 km/t kiirusega mööda jalgrada puude ja aukude vahel kihutada pole just kõige rahulikum meelelahutus. Samas on see kõik väga põnev. Nüüdseks on mul ära proovitud pea kõik liikumisvahendid, mis keenias pakkuda - lennuk, buss, matatu, takso, tuk-tuk, boda-boda. Tõsi, jalgratas ja rong ootavad veel oma järge.
Selleks ajaks, kui tagasi jõudsime, oli puualune vari toole ja pinke täis tassitud. Mulle oli lihtsalt öeldud, et tuleb veidi külalisi. Samal ajal, kui ma päikese käes meeleheitlikult oma juba elektrist tühjaks saanud telefoni akut ja ennast laadisin, vaarus hoovi aeg-ajalt mõni külaline. Kuivõrd olin juba selleks hetkeks ära õppinud kohaliku suahili keele murdes erinevad tervitused, sain vabalt Ekamanji küla memmesid-taatisid oma väikeste lingvistiliste oskustega üllatada. Kõik olid äärmiselt sõbralikud. Poole päeva pealt selgus, et täna on tegu Enouce ehitatud maja sissepühitsemisega ning seks puhuks oli kohale kutsutud pea kogu küla ja kiriku esindajad. Leidsin end äkitselt keset keenia traditsioonilist tseremooniat. Majade uksed suleti ning preester alustas pühitsemisega. Loomulikult toimus see kõik suahili keeles, õigemini selle kohalikus murdes, mistõttu ma isegi ei üritanud neist aru saada. Seejärel võtsid kombe kohaselt sõna küla kõige vanemad memmed ning laulsid kohaletulnutega mõned laulud. Tundus, et tegu on üsna tähtsa üritusega, sest väga paljud näisid olevat väga liigutatud sellest kõigest ning elasid kogu hingega kaasa. Seejärel käidi majadest sisse-välja ning pühitseti need kenasti sisse. Päev lõppes suure söömaga, kus kogu küla kenasti kõhu täis sai ning teejoomine kestis õhtutundideni.
Öö on siin Aafrikas süsimust. Kell 19:00 võid arvestada pilkase pimedusega. See on aeg, kus istutakse koos toas, juuakse teed ning räägitakse kandelambi valgel juttu, oodatakse õhtusööki, mis siin on väga hiline - vahetult enne magamaminemist. Pole ei internetti (reeglina) ega elektrit. Tuleb leppida üksteise seltskonnaga, mida ka kõrgelt hinnatakse. Uksed ja aknad suletakse ning istutakse toas. Kuivõrd päeval oli suurem kana söömine ning keenialased on harjunud ikka prahti maha viskama, kostab aknaluukide tagant pilkasest pimedusest koerte jagelevat urinat.
Õhtul hambaid pestes lendab mu pealambi valgusvihus ekseldes nii mõnigi putukas, kes mind sugugi ei häiri. Natuke liiga ootamatult ilmub aga mu nina kohale ka üks pirakas nahkhiir, kelle peale ma loomulikult ehmatan. Elukas teeb ümber minu ühe tiiru, mingil põhjusel haarab korraks mu pükstest ning kaob seejärel sama äkitselt kui tulles süsimusta metsa.
Järgmise päeva õhtuks jõuame tagasi Nairobi, mille lõhna Enouce juba 10 km enne linna ära tunneb - tolm, heitgaasid jm saaste, mis õhu kaudu on nõus levima. Proovin ära politsei nina all vastu seina urineerimise, mis tõesti kedagi siin ei huvita, ning toon ära oma värskelt saabunud sakslasesest tandemikaaslase Lukase. Lukas on tore poiss, õpib pedagoogikat või õigemini mingit selle tuletist, nagu tänapäeval ikka kombeks on. Üksi Nairobi peal ka taksoga liigeldes on natuke kõhe, sest iga üks võib sind nairöövida (nairobbery). Õnneks saab taksojuht oma auto kehvast olukorrast hoolimata lennujaama sisse ning ei pahanda, et peab öösel kell 2 veel tund aega lennu hilinemise tõttu ootama.
Tänane päev on läinud natukese ebameeldivalt. Otsustasime Lukasega omapäi linna peal jalutada, mis iseenesest ei kukkunudki halvasti välja. Üsna kiirelt õpib ära tüütute vestluste kiire lõpetamise ning vaikselt saab aimu enda asetsemisest linnas. Lukasega paraku nii hästi ei lähe. Samal ajal, kui ma postkontoris kaartidele marke peale kleebin, otsustab ta linna peal ise ringi vaadata. Tagasitulles kuulen tema nairöövimisest. Langes ta üsna õpikunäite ohvriks. Skeem on järgmine.
Tänaval kõnetab uljat turisti üks suvaline mees, küsib süütuid küsimusi reisisihtkohtade ja päritolu kohta. Olles vestluse lõpetanud piiratakse turist mõne meetri pärast paari mehe poolt sisse. Tegemist on nö salaagentidega, kes on valmis näitama ka oma “dokumente”. Turistile räägitakse tema pahast teost - nimelt on ta rääkinud terroristiga/narkodiileriga/riigivaenlasega ning peab nüüd selle eest maksma. Noh, ja kui kohe ei taha maksta, siis ollakse valmis ka natukese füüsiliseks minema. Õnneks pole siinsed 200 bobi küll suur raha, kuid eriliseks meelelahutajaks nairöövleid pidada ei anna.
