Buena! Malai!
Esmaspäevane päev kulub Nairobist Kisumusse ja sealt edasi lähedalasuvasse külasse liikumisele. Alustame reisi kell 7 hommikul, kui on veel üsna hämar. Takso viib meid bussijaama, kus üksinda bussijaama ees ringi vaadates satun vanamehe kätte, kes müüb käevõrusid. Mind nähed alustab loomulikult läbirääkimisi, kas ja mida ja miks-ma-ei tahaks. Hinnad algavad 10 dollarist. Pideva eitava vastuse peale langeb hind 5 dollari peale. Lõpuks pakub mulle juba kolme käevõru 1 dollari eest. Kuivõrd mul pole ei dollarite ega bobidega hetkel priisata, jätan raha endale ja käevõrud õnnetule vanamehele.
Bussisõit vältab 7 tundi. Näen ära oma esimesed sebrad, paavianid ja terve hunniku sõralisi. Kisumu on suurusjärgu võrra väiksem linn kui Nairobi, kuid koos Mombasaga kuuluvad nad kõik kolme kõige suurema linna sekka Keenias. Kisumust istume tuk-tuki peale, väike mootorrattataoline kuudiga takso. Sealt edasi haarame matatu ning jõuame Ekamanji külla. Tee ääres käib jällegi tihe kauplemine, nagu oli seda Kisumus, nagu ka Nairobis. Müüakse kõiksugu vanakraami ja riideid. Käime poes ning 3000 bobi asemel kulub hoopis 10 000 bobi, mistõttu olen nüüdseks bobidest lage, rahakoti vahel on õnnetud 10 dollarit ja 25 eurot. Kuid nagu Enouce ütleb “There’s no problem. Feel like home!”
Jõuame Enouce ema majja, kus ka Enouce sündinud on. Hoovis asub kaks suurt maja, millest ühe on Enouce ise ehitanud, ning isa haud. Maja ümber on maisipõld, kitsed ja lehmad ja kanad. Ümberringi tihe võsa, kust hädavaevu näha teisi küla maju, kuulda inimeste hääli. Aeg-ajalt liigub keegi hoovi eest läbi, vahetab kohalikega paar sõna, ning jätkab teed.
Minu saabumine siia külla oli loomulikult kohalikele lastele kui mitte selle aasta, siis vähemalt selle poolaasta suursündmus. “Msungu, msungu, msungu!” ei jõudnud lapsed ennast tagasi hoida. Lastekari oli täiesti pöörane. Kilkavad väikesed mustad poisid ja tüdrukud, kes ei suutnud oma imestust tagasi hoida.
Õhtune söögivalmistamine toimub tulel, sest siin ei ole ei elektrit ega vett. Kogu vesi tuleb kas taevast või jõest, kuhu peab kanistritega matkama, ja ega see vesi juua ei kõlba. Joogivee oleme linnast kaasa ostnud. Pesemiseks aga on sellest veest küll ja küll. Vesi soojendatakse lõkkel üles ning kandelambi valguses on võimalik ennast seebi ja veega pesta. Ausalt öeldes ei tunnekski ise vajadust ennast iga päev dussi all pesta, kuid kui kohalikud juba seda teevad, siis ei leia eriti tugevaid argumente selle mitte-tegemiseks. 
Nagu mainisin, on ühe maja Enouce, mu võõrustaja siin Keenias, ise ehitanud. Traditsioon näeb ette, et perepoeg, selleks, et teda meheks arvataks, ehitab endale oma maja ning kolib vanemate juurest välja. Vastasel juhul räägib terve küla, kuidas tegemist pole mehega ning ei anta seltskonnas sõnaõigustki. Kui tavaliselt piisab majast, mis on väike ning mudast ja tokkidest ehitatud, siis Enouce on eelmisel aastal ehitanud suure kivist maja.
Ka abiellumiseks on neil omad kombed. Niisama kellegagi koos elada või suhtes olemine ei kohusta sind millekski. Tõsisemaks läheb abielludes. Kihlumiseks peab kavaler maksma pruudi vanematele hiiglama suure summa. Enouce puhul oli selleks 90 kitse. Üks kits maksab umbes 3000 bobi. See on üüratu summa nende jaoks. Selleks, et saada ametlikku luba abiellumiseks, tuleb kinni maksta pruudi kulutused, st üleskasvatamiseks kulunu, ülikooli õppemaks jne. Peab ikka väga kindel endas olema, et selle kõigega lõpuni välja minna.
Täna õhtul pidavat lisaks praegusele seltskonnale juurde tulema ligi 20 külalist.
