Matatu madness
Hommikuseks ärkamiseks olen valinud diskreetse 06:00. Kuivõrd eilsest jutuajamisest selgus, et päev algab Ndeche perekonnas kell 05:00 ja hiline ärkamine on juba 07:00, siis valisin kuldse kesktee. Siiski olen esimene, kes silmad täna hommikul avab. Rõõmuga märkan, et moskiitovõrk polegi ühtegi sääske läbi lasknud ning mul on õnnestunud kogu öö selle all veeta. Kuigi ausalt öeldes ei saagi aru, kui palju neid kiletiivalisi üldse karta on vaja. Enamus maalariasse nakatumisest leiab aset just öösiti. Päeval linna peal sääski polegi.
Tänane laupäevane hommik kulub kõiksugu argiste asjade ajamiseks. Kesklinna jõudmiseks tuleb kasutada ühistransporti. Selleks otstarbeks on siin matatu - väike buss, mis pakitakse silmini inimesi täis ja kihutab teistest liiklejatest hoolimata kiiresti sinna, kuhu vaja. Enamasti on bussid, nagu ka enamik autosid siin linnas, üle kere mõlkis, katkiste tulede ja peeglitega. See aga ei heiduta kedagi - bussides on vali muusika, televiisorid muusikavideodega ning neoontuled-valgustid. Kogu sõit omandab auklike teede, poolemeetrikõrguste lamavate politseinike, karjuvate matatu piletimüüjate, lahtiste uste ja heitgaasi pilvedega täiesti ebareaalse ilme.
Kõigepealt käime ära pangas, kus jään, siiski ootamatult, naistellerite kõrgendatud tähelepanu alla. Tutvume Enouce sõpradega kohalikus rõivapoes ning suundume seejärel sööma. Astume sisse madalast rauduksest ning leiame peagi ennast ühest väikesest kõrvalisest söögikohast. Enne sööma asumist tuleb pesta käed. Selleks on ukse kõrval kraan ja seep. Süüakse siin kätega. Tellime kala. Hetke pärast asetatakse mu ette taldrik hiiglasliku õlis küpsetatud kalapeaga. See on dilaapia, mille kõrvale pakutakse kapsast ning pup’i (ugali). Ugalit valmistatakse jahust ja veest, segatakse, kuni moodustub ühtlane tahke mass. See on neile umbes sama, mis meile leib.
Lõpuks tutvustatakse mulle ka organisatsiooni, kuhu ma vabatahtlikuks tulin, peakontorit. See asub kõrges klaasist büroohoones. Ka siin on betoonpõranda sees suured augud, prügišahtid on umbes ning praht lebab kohati lausa põrandal. Kuid see ei häiri kedagi. Organisatsiooni Vijana Amani Pamoja jaoks on oluline, et neil on kontor. See õnnestus neil saada mõni aasta tagasi, kui 2000.aastal asutatud organisatsioon leidis endale piisavalt sponsorlust. VAP korraldab kooliõpilastele vanuses 12-21 aastat 3-kuulisi koolitusi HIV, seksuaalkäitumise ning tuberkuloosi teemal. Tähelepanu saamiseks ning laste kaasamiseks kasutatakse sporti, täpsemalt jalgpalli. Inglise keeli kasutatakse antud kontekstis väljendit sport for development või sport for social inclusion. VAP tegeleb kooliõpilastega üle kogu Nairobi. Antud hetkel on koolituse läbinud juba üle 5800 noore, kes siis kõik edaspidi lisaks enda kaitsmisele oskavad harida ja õpetussõnu jagada oma kogukonna teistele liikmetele. Raha saab VAP loomulikult erinevate projektide kirjutamisest. Lisaks, vastupidiselt negatiivsele arvamusele FIFAst, panustab FIFA väga suuresti arenguabile ning rajab Keenias keskusi, kus leiab aset sarnane õpetustegevus. Tööd on neil kõvasti ning kogukonnad tulevad kõigega kenasti kaasa. Meid plaanitakse kaasata üsna aktiivselt oma tegemistesse. Eks ta ole.
Külastame üht slummi turgu, millel pole ei lõppu ega algust. Tänavate viisi müüakse second hand riideid. Meie mõistes moest läinud triiksärgid ja viigipüksid-pintsakud, mis kannavad siiski kohati tuttavaid firmasilte. Second hand riietel on omad head ja vead. Loomulikult aitavad odavad riided inimesi, kellel pole rohkemaks võimalusi, ennast riidesse panna. See on väga üllas viis riideid kasutada. Lisaks säästab rõivaste taaskasutamine rohkemal või vähemal määral loodust. Teisalt aga mõjub rikastest riikidest sissevoolavate odavate särkide-pükste surve pärssivalt kohalikule rõivatööstusele. Second hand riided on piisavalt odavad, et neid eelistada kallimale kohalikule toodangule. Seega võivad meie kasutatud riided kusagil arenguriigis aidata kaasa vaesusele ja töötuse kasvule.
Läbi slummi seigeldes tõmban endale iseenesest mõistetavalt palju tähelepanu. Samas on inimesed sõbralikud ning ma ei tunne muret oma turvalisuse pärast. Klõpsin aeg-ajalt pilte, vajadusel tervitan vastutulijaid. Kesklinnast väljaspoole jääv linnapilt on siiski üsna räpane. Pidev praht ja muld ja tolm. Tänavatel on siin-seal improviseeritud prügimäed. Praht lamab lademetes hüttide ja inimeste ja autode vahel. Prahi vahel võib näha liikumas prügisorteerijaid, kes võimaliku tasu lootuses sealt vähegi väärtuslikku välja nopivad. Siin-seal on näha meie mõistes puuetega inimesi. Esmapilgul ei saa ma aru, miks mõned üksikud maas tolmu ja prahi sees nii õnnetul viisil roomavad. Mõne hetkega meenub, et ratastooli nägin ma tõesti viimast korda lennujaamas.
Akendest kostub vuvuzelade vali hüüd. Ju hakkab varsti mäng pihta.
