Jambo!
Siin Ida-Aafrika pealinna lennujaama külastajate massis seistes ei jõua oma enese nahavärvi peale mõeldagi, kuivõrd siia on saabunud inimesi pea igast maailma nurgast. Tõsi, valgeid turiste, kes kuni Amsterdamini lennujaama ootesaale niivõrd ülekaalukalt domineerisid,on hirmutavalt väheseks jäänud. Ootame kõik koos viisajärjekorras.
“Jambo, welcome to Kenya,” lausub lühike must mees mu ees ning ulatab sooja naeratuse saatel oma väikse käe. Üsna ebalevalt astun härrasega kontakti. Esialgu tundub, et tegu on järjekordse nairöövimisega, kuid kui mees mu pimeda nurgataguse asemel poole lühema järjekorrani juhatab, olen talle siiralt tänulik. Kuna sõna “töö”, olgu see siis vabatahtlik või mitte, kenasti kõiksugu ebavajalikke bürokraatlikke sekeldusi maksude ja paberite kujul kaela toob, olen oma viisataotluses seda ka vältinud - reisipõhjuseks olen kõikides paberites märkinud turismi.
Pagasit oodates tuleb too sama härrasmees minu poole juba suure käruga ning pärib, mida ja kui palju mul on. Saan oma pagasi kiirelt kätte ning ühtlasi ka aru, milleni see personaalne lähenemine Jomo Kenyatta lennujaamas viib. 500 bobi üle on mees äärmiselt õnnelik.
Lennujaama parklas kohtan vastvõtva organisatsiooni kontaktisikut Enoucet. Pikk laia nina ja rõõmsa ilmega noor mees, kes juhatab mu parklasse. Mõningase otsimise tulemusena leiame üles auto, mis meid ootab, ja terve Enouce perekonna selle tagaistmel - naine, laps ja teenija. Sõit öömajani, millest saab mu kodu järgnevaks nädalaks ajaks, võib alata.
Liiklus on kõike muud kui reguleeritud. Peale selle, et kõik autod enam-vähem tee peal sõidavad, on kõik ülejäänu pehmelt öeldes metsik. Augud, millesse upub ära pool autot, panevad mind mõtlema üksikutele naljakatele seikadele, kus väikeses konarluses tees oma sõidumasina rehvi lõhkunud linnakodanikud raevunult Tallinnalt kompensatsiooni nõuavad ning kibestunult end linna elanike registrist välja kirjutavad.
On õhtu. See tähendab, et kogu ümbritsev on mattunud musta öösse. Tee lennujaamast mu ajutisse elamisse pole küll pikk, kuid kuivõrd teed on meeletult üleautostatud, edeneb vana Toyota juhi püüdlustest hoolimata väga aeglaselt. Tee läheb läbi Nairobi äärelinna. Igal pool on näha inimesi pimeduses kuhugi minemas, kandelambi valguses müüvad vanad naised tee ääres suitsu, mõni noormees pakub õunu, mõni sokke. Meie mõistes maju - telliskivist ja akende-ustega - on väga üksikuid. Teeäärseid piiravad pigem vineerist ja plekist ehitised. Siin-seal on näha kanakuute, vanamööbliärisid, katkiseid autosid. Tänavatel toimub vilgas elu. Vaikselt meenuvad õpetussõnad “Do not go out at night, it’s dangerous”. Esmamulje Keeniast on segatud hirmust, põnevusest ja kurbusest.
Keerame kõrvaltänavasse ning pargime auto pimedasse hoovi. Õhk on soe ja taamalt ööklubist kostab vali muusika. Tunnen kerget piinlikkust, kui alustame pakiruumist mu väga mitme koti mahalaadimist. Kardan, et mul pole sülearvutiga siin midagi teha. Ei tea, kas saan oma telefoni laadima panna?
Korter on viisakas. Üks elutuba, kaks magamistuba, köök, pesemisruum ja vesiklosett. Ei mingit hütti ja muldpõrandat. Täiesti tavaline korter oma lõunamaiste erisustega, kuid suures plaanis on see samasugune kui meil põhjas. Õhtustame kõik koos elutoas. Söögiks on vürtsine riis, kuid enne seda langetame pead ning pereema loeb palve. Meie mõistes on tegu plohviga. Portsjon on üüratu, kuid mahub siiski hädavaevu lennukitoidu kõrvale ära. Aeg-ajalt sääski endalt eemale peletades jõuab õhtusöök lõpule. Joon ära traditsioonilise chai, võtan ühe külma dušši ning poen magamiskotiga moskiitovõrgu kaitsvasse rüppe. Uinumise taustaks mängib vali muusika aknataga asetsevast ööklubist.
