Sep
4
Bionälg
Paar korda eesti meedia uudisekünnistki ületanud lood sellest, kuidas rikkad riigid näljahädaliste kiuste toidust kütust teevad, on siinses meedias üsna igapäevased. Meil Euroopas seostub biodiislit kasutav auto pigem rohelise mõtteviisi ja kliimasoojenemise pidurdamisega, mitte inimõiguste, äärmise vaesuse ja näljaga.
Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks tõsta aastaks 2020 taastuvenergia osakaalu kogu kasutatavast energiast 10%-ni. See tähendab kõige muu kõrval ka suuremat nõudlust bioenergia (bioetanool, biodiisel, biogaas, biometanool, biohüdrogeen) järele. Aafrika (jah, Aafrika) kontekstis on olulised just bioetanool ja biodiisel. Praeguseks pole keegi välja mõelnud, kuidas tselluloosist otstarbekalt biokütust teha. Seega kasutatakse nö esimese põlvkonna tehnikat, tootmaks biodiislit ja bioetanooli, mis vajab suurtes kogustes tooret, sh maad, kus seda kõike kasvatada. Selle tulemusena on välisinvestorid juba praeguseks üles ostnud või liisinud suuri maalahmakaid, ajades nii tihtipeale oma maalapilt minema sealseid põliseid elanikke (enamasti ei oma kogukonnad seda maad, millel nad elavad, mistõttu on riikidel üsna lihtne nendega arvestamata äri teha). Näiteks ainuüksi euroopa suurfirmadele on viimaste aastate jooksul müüdud üle viie miljoni hektari maad üle Aafrika - see on pea sama suur maa-ala kui Taani Kuningriik. Suurenenud nõudlus biokütuse järele vähendab toiduainete tootmist ning viib ka viimaste hinnad üles. Lisaks kaasneb selle kõigega ulatuslik metsaraie, monokultuuride kasvatamine, põhjavee reostus pestitsiidide ja väetiste kasutamisest.
See kõik paneb biokütuse jätkusuutlikkuse üsna tugeva küsimärgi alla. Ainuüksi põldude rajamiseks metsade hävitamine räägib vastupidist ning ei aita sugugi kaasa kliimasoojenemise/süsihappegaasi emissioonide vähendamisele.
Bioetanooliks kasvatatav suhkruroog vajab kasvamiseks niisket pinnast, mis enamasti oleks ideaalselt kasutatav inimeste toitmiseks. Suurfirmad muidugi väidavad, et biokütusteks kasutatav maa millekski muuks ei kõlba. Seda on raske uskuda, kuivõrd tihti on ülesostetavad maad külade lähedal, asustatud, kasutusel. Action Aid Agency raporti kohaselt võib Euroopa biokütuse nälg jätta söömata 100 miljonit inimest, tõsta toiduainete hindu ning raskendada inimestel maa omandamist. Tõenäoliselt läheb aafriklastel endal oma maad toiduks üha rohkem vaja. Näiteks ainuüksi Keenias on rahvaarv tõusnud 1969. aasta 11 miljonilt 2009. aastaks 37 miljonini ning ennustatakse, et rahvaarv ületab aastaks 2025 51 miljonit.
Raport “Africa: up for grabs”, kui kedagi peaks see kõik rohkem huvitama.
Päris kummastav on vaadata, kuidas rikkad riigid ühelt küljelt annavad ja teiselt jälle võtavad. Aastaks 2015 seatud
Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks tõsta aastaks 2020 taastuvenergia osakaalu kogu kasutatavast energiast 10%-ni. See tähendab kõige muu kõrval ka suuremat nõudlust bioenergia (bioetanool, biodiisel, biogaas, biometanool, biohüdrogeen) järele. Aafrika (jah, Aafrika) kontekstis on olulised just bioetanool ja biodiisel. Praeguseks pole keegi välja mõelnud, kuidas tselluloosist otstarbekalt biokütust teha. Seega kasutatakse nö esimese põlvkonna tehnikat, tootmaks biodiislit ja bioetanooli, mis vajab suurtes kogustes tooret, sh maad, kus seda kõike kasvatada. Selle tulemusena on välisinvestorid juba praeguseks üles ostnud või liisinud suuri maalahmakaid, ajades nii tihtipeale oma maalapilt minema sealseid põliseid elanikke (enamasti ei oma kogukonnad seda maad, millel nad elavad, mistõttu on riikidel üsna lihtne nendega arvestamata äri teha). Näiteks ainuüksi euroopa suurfirmadele on viimaste aastate jooksul müüdud üle viie miljoni hektari maad üle Aafrika - see on pea sama suur maa-ala kui Taani Kuningriik. Suurenenud nõudlus biokütuse järele vähendab toiduainete tootmist ning viib ka viimaste hinnad üles. Lisaks kaasneb selle kõigega ulatuslik metsaraie, monokultuuride kasvatamine, põhjavee reostus pestitsiidide ja väetiste kasutamisest.
See kõik paneb biokütuse jätkusuutlikkuse üsna tugeva küsimärgi alla. Ainuüksi põldude rajamiseks metsade hävitamine räägib vastupidist ning ei aita sugugi kaasa kliimasoojenemise/süsihappegaasi emissioonide vähendamisele.
Bioetanooliks kasvatatav suhkruroog vajab kasvamiseks niisket pinnast, mis enamasti oleks ideaalselt kasutatav inimeste toitmiseks. Suurfirmad muidugi väidavad, et biokütusteks kasutatav maa millekski muuks ei kõlba. Seda on raske uskuda, kuivõrd tihti on ülesostetavad maad külade lähedal, asustatud, kasutusel. Action Aid Agency raporti kohaselt võib Euroopa biokütuse nälg jätta söömata 100 miljonit inimest, tõsta toiduainete hindu ning raskendada inimestel maa omandamist. Tõenäoliselt läheb aafriklastel endal oma maad toiduks üha rohkem vaja. Näiteks ainuüksi Keenias on rahvaarv tõusnud 1969. aasta 11 miljonilt 2009. aastaks 37 miljonini ning ennustatakse, et rahvaarv ületab aastaks 2025 51 miljonit.
Raport “Africa: up for grabs”, kui kedagi peaks see kõik rohkem huvitama.
Päris kummastav on vaadata, kuidas rikkad riigid ühelt küljelt annavad ja teiselt jälle võtavad. Aastaks 2015 seatud
