Oct
8
Pikalt mööda selliseid tänavaid ei sõida.
Edgar Keenias
Kirjutan siin elust Keenias ja kuidas muidu läheb. Olen vabatahtlikuna tööl organisatsioonis nimega Vijana Amani Pamoja. Kõigil soovijatel on võimalik meie ja organisatsiooni elu lihtsamaks teha siin .
- Küsimusi küsi /
- RSS /
- Archive
Varjud on siin pikad.
Õnnelik, kel on, mida kodust kaasa söögiks võtta.
Televiisorit tahad, vaata ise, kuidas antenni üles saad.
Töölaud.
Tahvel kurva tõega.
Nairobi jõgi slumi kaldal.
Kitsed söövad prahti ja inimesed kitsi.
Mobiiltelefon on siin peaaegu igaühel olemas, olgu töö nii kehv või arhailine kui tahes.
Ongi kõik
Saabki otsa see siin olemine. Käisime just kohalikus koolis, kus vähemvedanuile haridust võimaldati. Polegi sellist varem näinud. Keset Mathare slumi kõrge kitsas hoone, vildakate treppidega, pimedate klasside ja kõheda vaatega ülakorruselt. Kool paistis olevat täies elujõus kuigi elas peamiselt vaid annetustest. Kooli direktor oli parimates aastates muhe vanamees, kellele pidin loomulikult ka seletama, kust ma tulen, kes ma olen ja mis riik see selline on, kus vaid 1,3 miljonit elanikku. Absoluutselt iga keenialane on saanud hea kõhutäie naerda, kui kuuleb 1,3 miljoni elanikuga riigist. Ainuüksi Nairobis on juba 3-4 miljonit elanikku. Seepärast tundub neile täielik absurd, et nii väikese populatsiooni jaoks riiki vaja on. “Why don’t you join with a bigger country?” küsivad nad päris tihti. Seejärel on tükk tegemist neile oma eksistentsi õigustamisega ning lõpuks jääb ikkagi mulje, et kogu see jutt võetakse nalja pähe.
Meil oli siin elamises väikene varguseskandaal. House girl, kes vaid talle teada põhjustel siintöötamise lõpetas, paistab olevat endaga kaasa võtnud ühe kaasvabatahtliku pangakaardi ja terve portsu raha ning minu küünetangid ja kahjuks ka palvehelmed, mille üle siiralt õnnelik olin. Õnneks on veel pass ja kogu muu vajalik alles. Samas on siinses segadues kõik üsna kerge kaduma. Meie magamistuba näeb välja nagu põgenikelaager matkavarustuse ja kõikvõimalike riidehunnikute ja madratsitega. Mingi ime kombel on minu raha ja kaamerad-arvutid kõik paiksena püsinud. Nüüd jääb vaid loota, et lennujaamas keegi oma nobedaid näppe käiku ei lase.
Raske on ettekujutada, mis mulje selle blogi lugemine jätta võib. Päris kindlasti ei anna see edasi seda karjuvat vaesust, mida siin iga nurga peal näeb, neid majakõrguseid prügihunnikuid, mis täiesti süüdimatult tänavaid enda alla matavad, neid rõõmsaid lapsi, kes karjadena sul järel jooksevad ning käe otsas ripuvad, lapsevanema naeratust, kui ta võsuke puhtast refleksist “mzungu!” sulle ütleb, õlis praetud kala haisu ööpimeduses, heitgaasi pilvi, milles autoga sõitmine tundub kui sõidaks udupilve sees, inimeste vahetult sõbralikku suhtumist võõrasse, matatumuusika saatel läbi linna sõitmist ja kõike muud. Siin on nii palju valesti, kuid kõik inimesed, kellega ma suhelnud olen, ütlevad, et kümme aastat tagasi poleks ma Keeniat ära tundnud. Ju lähevad asjad paremuse poole.
Meil oli siin elamises väikene varguseskandaal. House girl, kes vaid talle teada põhjustel siintöötamise lõpetas, paistab olevat endaga kaasa võtnud ühe kaasvabatahtliku pangakaardi ja terve portsu raha ning minu küünetangid ja kahjuks ka palvehelmed, mille üle siiralt õnnelik olin. Õnneks on veel pass ja kogu muu vajalik alles. Samas on siinses segadues kõik üsna kerge kaduma. Meie magamistuba näeb välja nagu põgenikelaager matkavarustuse ja kõikvõimalike riidehunnikute ja madratsitega. Mingi ime kombel on minu raha ja kaamerad-arvutid kõik paiksena püsinud. Nüüd jääb vaid loota, et lennujaamas keegi oma nobedaid näppe käiku ei lase.
Raske on ettekujutada, mis mulje selle blogi lugemine jätta võib. Päris kindlasti ei anna see edasi seda karjuvat vaesust, mida siin iga nurga peal näeb, neid majakõrguseid prügihunnikuid, mis täiesti süüdimatult tänavaid enda alla matavad, neid rõõmsaid lapsi, kes karjadena sul järel jooksevad ning käe otsas ripuvad, lapsevanema naeratust, kui ta võsuke puhtast refleksist “mzungu!” sulle ütleb, õlis praetud kala haisu ööpimeduses, heitgaasi pilvi, milles autoga sõitmine tundub kui sõidaks udupilve sees, inimeste vahetult sõbralikku suhtumist võõrasse, matatumuusika saatel läbi linna sõitmist ja kõike muud. Siin on nii palju valesti, kuid kõik inimesed, kellega ma suhelnud olen, ütlevad, et kümme aastat tagasi poleks ma Keeniat ära tundnud. Ju lähevad asjad paremuse poole.
← Older posts
Page 1 of 5
